Ilu

     Siin olles ja varemgi olen ikka mõelnud ilule, asjade ja inimeste.

Ilus on ju nii subjektiivne. Mõne jaoks on ilusad mäed, teist kivimürakad ei kõneta. Ja  sügaval nõuka ajal koolis käies räägiti, et inimeses peab kõik ilus olema vms. Viimasel ajal mõtlen vanaduse ilust, ikka subjektiivselt ja oma mättalt. Ja eluski, ühele meeldib üks, teisele teine.

    Siin on ilusad vaated mägedele , kontuurid, kus värvid sulanduvad , taeva taustal, ilusad väiksed kelli helistavad  kirikute kellatornid, kus kellad on ajale mõõdet andnud ilmselt sajandeid, jah sajandeid.

    Ja  siis ma ikka tulen tagasi issanda loomaaia juurde, keda  kui silmad on, siis näed. Joonistatud inimesed, nende jaoks ilmselt ilusad. Aga eile nägin noort naist, kelle käel oli suur hernehirmutis vms. 🫣, kas ilu või muu pärast, ei tea. 

     Ja no need naiste, noorte ja vanemate,  pardimokad. Pole ammu ainult  rannapuhkusel käinud ja kuna maakas, ehk siis pole sellises kontsentratsioonis neid märganud. Siin on neid peamiselt slaavlaste hulgas ja ikka häirivalt palju. 

     Ilu olevat vaataja silmades. 

      Ja pühapäeval on selles riigis kõik poed suletud. Rahajumal ei ole seda tava veel murdnud, pühapäev on hingamiseks ja pühitsemiseks.