See on rohkem elust, mitte otse reisist. Nii oligi, kui mu armas mees oli lugenud postitust, teatas ta, et märkas juba lennukis sõrmust, aga lihtsalt ei maininud. Samas rääkis ta ennast kohe sisse, kas seda sõrmust siis vahepeal ei olnud.🥴 Nii me elame, mees ja naine. Oleme ennegi arutanud teemal, et üks või teine eeldab teiselt midagi, kas käitumises või mõne teema arutamises, aga kumbki eeldab seda, mida teine parajasti ei märka öelda või teha ja kui neid sääraseid situatsioone on palju, tekivad paratamatult lahkhelid. Seega, vähem eeldamist ja rohkem ausalt rääkimist, tuleb alati kasuks. See siis punkt minu sõrmuse jutule. Ja sõrmus on ainult sõrmus, olgu sahtlis või käes. Täna lebotame rannas ja võtame vett.
Eile rannas toimetas meie juures pikalt tuvipaar, tundus sümboolne 😉. Mu mees ei ole märganud, et üle pika aja kannan jälle abielusõrmust. Jäi enne reisi sahtlis ette. On teine pisut kitsaks jäänud ja seetõttu võtsin ära, ikka rohkem kui aasta tagasi. Aga kuna tuli mulle vastu ja läks üle sõrmekondi , tundus õige vahetada suur hõbesõrmus väikse ja märkamatu abielurõnga vastu. Märkamata see jäigi. Tundes oma teist poolt, teatab ta hiljem, et märkas küll ja siis tuleb juurde tema kui suure mõtteteadlase filosoofiline mõttekild.Talle nii omane. Ilmselt. Eile õhtusöögil arutasime, mis on kooselu saladus. Nagu ikka tema küsib, mina vastan, kui mina küsin, siis konkreetseid vastuseid ei saa.😃 Aga jõudsime vist sinnani, et kuna me kumbki pole perfektsionistid, siis ehk suudame leppida ka nende joontega , mis teises ei meeldi ja mis meid , ilmselt ka teda ja loom...
Kommentaarid
Postita kommentaar